Mis on meie meelest elujooksu märksõnad:

põnevus, ühtsus, piiride ületamine, endasse vaatamine, loodus, haridus, kultuur, inimesed (elujooksjad), paradiis, visuaalne kunst, jooks, avatus, analüüs, fantaasia, vaikus, nauding, hea toit, süsteemsus, keha-hing-vaim, usaldus, harmoonia, muusika, kirjandus, meelelahutus, koostöö, ühiskondlik dimensioon, kestvus.

Hommik oli traditsiooniline ja hommikujooks toimus ümber Käina (jube väike linnake :)). Pärast hommikusööki oli loeng ja siis läksime õhtuse simmani jaoks kleidišopingule. Aega anti 15 minutit ja eelarve oli 25 krooni. Kaltsukas asus sisuliselt meie ööbimispaiga kõrval. Kui start anti siis tormasime poodi, kus igaüks võttis oma riidepuu ette. Mina ei leidnud alguses mitte midagi kõlbulikku, aga kui ma keerasin ümber, lebas kastil üks ilus roosa lilleline kleit, mis mulle kohe meeldima hakkas. See oli natuke suur, aga vööga parandades sobis kui valatult. Leidsime endile kleidid ja jäime enam-vähem eelarvesse, minul kulus 20 krooni. Annikeni saak oli 15 krooni eest superäge nahktagi!

Sealt edasi läksime Rudolf Tobiase majamuuseumisse, käisime tuulikus. Seejärel vaatasime Kassarile muuseumisse. Edasi liikusime Orjaku linnuvaatlustorni ning sääre tirbi poole. Rahvast oli rannas küllaga ja me päris tirpi välja ei jõudnud, aga vaadelda küll. Metsmaasikaid sai ka tagasiteel korjatud ja juba sõitsimegi tagasi staapi.

Sõime lõuna ära ja tekkis tugev isu magusa järele. Siin laagris olen täheldanud, et enamusel on pidevalt magusaisu energaikaotusest. Pärast seda oli veidi puhkeaega, väike loeng ja vestlusring, misjärel me läksime oma päeva raskele jooksule.

Kogunesime korvpalliplatsile, millel saime teada oma tollepäevase saatuse - joosta lõõskava päikese käes 250-seid staadioniringe. Üllatav, et iga kord on hoopis erinev jooksukogemus nii looduse kui ka raja mõttes. Läksime staadionile ja hakkasime koos jooksma. Minu saak oli 29 ringi ja natuke peale, tundmused olid väga vastandlikud. Arvan, et eilsest emotsionaalsest pingest tingituna langesin natuke tagasi. Tagasi esimese jooksu tasemele, kuna me jooksime aeg-ajalt teineteisest mööda. Mulle ei meeldinud selle jooksu emotsioon vastupidiselt teistele kuuldud arvamustele, mis olid väga positiivsed. Ma tajusin, et ma jälle tahan võistelda, ka eilse suhtedraama subjektile ühel hetkel “ära panna”. Hiljem ma isegi ütlesin talle, et ma ei tundnud ennast selle pärast hästi.

Üldjoontes jooksin omas tempos, katsetasin chi-stiili, oma temposid (käike) ja üritasin võtta rahulikult mõningaid möödumisi, katsusin joosta oma jooksu. Minusse tuli üleloomulik jõud sellest, et subjekt oli mul selja taga, ma tunnetasin seda ja suutsin kiiremini edasi liikuma hakata. Pärast oli väga vastik tunne. Lõpuks leidsin oma tempo, oma jooksu mõtte ja tegin seda üksi, ilma segavate mõteteta. Kui oli jäänud veel 10 minutit, siis lasin tempo aeglasemaks ja rahunesin rajal maha. See jooks andis mulle väga palju erinevaid emotsioone, aga negatiivne jäi domineerima.

Jooksust õppisin, et mida vähem riideid, seda parem joosta. Õppisin, et võistlus-emotsioon on rusuv, “ärapanemine” aga suhteliselt hukatav. Samas staadioniringe monotoonselt joostes ei juhtunud midagi hullu, sest oli nii varju kui päikest kui tuult.

Pärast jooksu saime sauna, kus me mõnulesime ligi 2 tundi. Paradoksaalne oli see, et saun sai tellitud, kuna koolimajas ei ole sooja vett - saunas aga unustati boiler sisse lülitamata ja pesema pidi külma veega. Mõnus oli sellegi poolest! Saunas tegime ka venitused leili võtmise vahepeale.

Sõitsime Griselda ja Kaisaga esimestena tagasi ja hakkasime peoks sättima. Õhtusöögiks tehtud makaronisupp maitses väga hea, portsjoni maksumuseks arvestati umbes 1 kroon. Tagasi tuli ka päikeseline Siiri, kes tõi meile maasikaid. Kleidid selga, meik pähe ja pärast õhtusööki sõitsime Suursadamasse simmanile. Simmanil istusime vanas paadikuuris ja ajasime juttu. Lõpuks otsustasid inimesed tagasi sõita, kuna pidu olevat igav. Me tegime veel viimase rongi läbi peoplatsi, mis tipnes grupikalliga ja läksime koju.

Sellele järgnes minu päeva tippsündmus. Saime subjektiga aega oma probleemi lahata ja ma sain aru, et igas asjas on kaks eriarvamust. Minu jaoks oli see uudne kogemus taas. Õhtul tagasi tulles vaatasime filmi (see juba kestis, aga ma nägin lõppu) ja siis sai kell 2 tuttu.

Öösel magasin väga rahulikult, kuna süda oli rahul ja paras uni oli ka.

Hommikune äratus oli kell 10, aga enamus olid kell 9 juba jooksmas, kuigi jooks ei olnud kohustuslik. Ma jooksin alates 9:15 kuni 9:50-ni mööda ühte teed, mis ei viinud taas kuskile. Jõudsin tagasi tulles veel Putkaste mõisa varemetest mööda joosta ja liikusin tagasi staapi. Kokku tuli umbes 3 km kõndides ja joostes vaheldumisi.

Shindo ajal kogesin taas, et olen rohkem veninud ja lõpus olin nii lõdvestunud ja mõttemaailmas kaugenenud, et ehmusin Kristjani üleskutsest sööma minna. Söök oli maitsev, meile oli tehtud maasika toormoosi!!! Nüüd istume loengus ja brainstormime :)

Õhtul räägin juba teistest asjadest. Homme on tipphetk!

Õhtust tagasi ja uued emotsioonid käes - saunast tulime just, ja mis te arvate, kas sooja vett oli? Lisaks sooja vee sisse lülitamise unustamisele oli unustatud ka saun sisse lülitada. Totaalselt uskumatu! Päeval meie armas Kersti ütles, et täna saab vähemalt sooja vett ja ma seadsin selle kahtluse alla… ja see oligi tõsi. Kuidas nii saab, eksole? Aga saab näete.

Pärast brainstormi läksime Ahtoga poodi misjärel oli hea tukastada, kuna ilm osutus ikka veel lämbeks. Päike oli mind ikka korralikult punaseks kõrvetanud, trikoo jälg on nüüd seljal. Pärast magamist pakkisime asjad, kuna homne äratus on väga varajane ja seejärel läksime sööma. Hea Siiri oli meile teinud makaronisalatit ja kaeraküpsiseid, mis olid lummavad!

Natuke kulgemist ja siis sauna. Saunas andsime üle taktikepi järgmisele laagrile ja muud meened Kristjanile. See oli liigutav sündmus ja vääris teostamist, eriti Raidi kõlavahäälne lõpulugu - võttis nii mõnelgi südame härdaks. Me oleme kõik lummatud selle laagri jooksudest, sest need olid kindlasti erilisemad kui teised. Grupi dünaamika oli samuti väga äge ja loodetavasti saab meist edaspidi omavahel suhtlev grupp! Minus valitsesid nostalgilised, kurvahõngulised tunded, justkui täna olekski viimane päev. Ometigi homme on meie elujooksu tipphetk, emotsionaalselt ja füüsiliselt ilmselt olen nagu valmis.

Kui me sauna soojenemist ootasime, jutustasime igasugustest asjadest, nagu ka saunas. Ilmnes, et (Saaremaa grupile NB!) meil oli ELU ja Saaremaal pidi tulema JOOKS. Nii et pange vaim valmis.

Kui mulle midagi ägedat meelde tuleb, siis ma lisan kindlasti juurde. Homme tuleb viimane laagripostitus, ülehomme aga.. kes teab, ehk kirjutan pärast laagritki oma tegemistest veel juurde. See on huvitav. Huvitav.

Täna on kõige erilisem päev olnud minu elujooksu laagris. Kahjuks ei saa ma öelda, et kõige positiivsemas mõttes, kuid ma arvan, et ma olen selle ausalt üle elanud.

Pean alustama grilliõhtu järjest, kui kell 12 algas meil ööülikool teemadel “esimene suudlus” ja “romantika”. Me rääkisime neil teemadel umbes 2 tundi ja selle kestel avanes nii mõnigi uks mõtete maailmas, isegi ruum oli romantiliselt kujunudatud - küünlad põlesid, sai maitses hea ja seltskond oli huvitav. Iga lauatagune kirjeldas oma esimese suudluse kogemust, mis oli kas positiivne või negatiivne. Minu lähenemine oli pigem tehniline, sest see tulenes “Sisekosmose” filmilõigust.

Nii huvitav kui see jutuajamine ka polnud, pidin ma hommikul vara köögitoimkonnas olema, mistõttu ma läksin magama. Öösel tajusin veel toas rõkkavat naeru, mis ilmselt sisenenud Elujooksjatest valla pääses ja tükk aega kajas veel, et siis unne mattunult sumbuda.

Äratus toimus kell pool 8, pärast mida läksin hommikujooksu tegema. Nagu eelmisel päevalgi, läksin avatud tundega oma hommikujooksu rajale vastu. Mõtlesin oma peas valmis, et ma lähen otsin vastuseid küsimustele, kuid teerajalt leidsin hoopis muud eksistentsiaalsed asjad - jooksin oma senist eluteed uuesti läbi. Reaalselt käis see nii, et alates rasketest momentidest hakkasin mõtlema, millised inimesed minu elust läbi on käinud, kaua seal püsinud.. missugused sündmused on pikkinud minu elu vürtsikate nootidega… hakkasin just ühest halvast sündmusest ülesmäge minema, kui järsku üks ämblikuvõrk “äratas” mind üles, ma jooksin sellest läbi, ootamatult. Minuni jõudis see tunne veidi hiljem, kui sain aru, et sel etapil ei läinud mu elu sugugi ülesmäge, vaid järgnes veel ootamatuid takistusi. Ühel hetkel, kui ma jõudsin oma elu helgesse etappi, päikesepaistelisele teele keset metsa, siis sai tee otsa ehk läks kitsamaks ja siis ilmselt kulges nähtamatult edasi.

Vastuseid küsimustele ma ei saanud, aga panin tähele, et alguses klammerdusin mõttesse, et äkki astun ma ussile peale. Pilk oli mõneks ajaks maha naelutatud ja ma tundsin end kammitsetuna. Õnneks sain sellest mõttest vabaks ja keskendusin oma fantaasiamaailma kujutelmadele, kuni jõudsin koju. Lõppfaas, asfalt, oli väga palav ja raske, kuid kodu hoov oli roheline ja ilus, sinna lausa kutsus!

Kodu .. huvitav, et ma seda majakest koduna võtan - seal oli kõik nii täiuslik!

Tegime Leeloga maitsva hommikusöögi - puder, muna ja piimaga saiad ning võileivamaterjal. Pärast hommikusööki viidi läbi workshop, milles pidi kirjeldama oma jooksukogemusi ja hiljem küsimusi-vastuseid vahetama. Ma sain palju huvitavat Ahto ja Reio jooksudest teada, nägin nende nägudel sädet, mis avanes hea kogemuse kirjeldamisel. Nendega ma ei olegi enne mõtteid vahetanud, kuid nüüd olime koos grupis nr. 4.

Pärast workshopi koristasime oma pärusmaa ehk köögi, pakkisime asjad ja lõpetasime oma Kõpu poolsaare muinasjutu sealsetele perenaistele laulmise ja purakaga - plaksutasime neile! Seejärel sõitsime Käinasse. Ööbime Käina gümnaasiumis suures spordisaalis.

Käisime Leeloga poes ja läksime süüa tegema. Õppeköök oli avar ja seal oli piisavalt vahendeid, et süüa teha. Otsustasime teha salatit ja makarone (siin nimetatakse seda peenelt  pastaks) juustu ja munaga. Mulle avanes sel päeval maailma ebameeldivaim toidutegemise kogemus, kus sõna otseses mõttes ma tahtnuks ära minna köögist. Ma ei hakka seda lahti kirjutama, loodetavasti saan selle emotsiooni tekitanud osapoolega lahendatud. Üldjoontes oli tore süüa teha, kuigi suurele hulgale inimestele koguste arvestamine läks keeruliseks, rääkimata vee keemisest. Leelo sai salatiga superhästi hakkama ja makaronid söödi ka pea kõik ära, ülejäänu läks öiseid sööjaid ootama.

Olles ärritatud köögis juhtunust, tekkis mu pähe palju mõtteid. Seekordne loeng toimus inglise keele õp. Sirje Lillo klassis nr. 130, kus Kristjan rääkis meile jooksuteekonnast. Ma tundsin, kuidas ma tahaksin sellest ruumist välja (seal oli ka palav, peaks mainima), samas tundsin ka ruumiga seoses tungi mängida väikest õpilast, kes on unustanud oma kooliasjad koju. Kooli ajal olin hästi korralik ja ei teinud krutskeid, seetõttu oli nüüd hea veidi naljatada. Samas oli see ka inglise keele klass, millega tundsin veidi samasust, kuna õpetan ju isegi inglise keelt.

Loeng oli huvitav ja tekitas palju mõtteid, panin omale kirja küsimused, millega ma jooksma lähen. Kristjan ütles viimaks, et igaüks läheb seekord oma rada, mis oli minule parim valik üldse. Segas natuke keskkond, milleks olid linnatänavad ja pea üldse mitte metsa. Kristjan saatis mu teele sõnadega: “Jälgi tuult” ja ma läksin. Panin stopperi 1h 10 peale tiksuma ning sammusin kooli hoovist otse välja tuule suunas. Ma eelistasin, et tuul mulle vastu puhuks, kuna nii oli parem minna.

Harjununa murul ja metsas jooksma, tegin seda ka läbi kellegi aia, kui ma ekslesin oma teekonnal. Alguses läksin üle tee otse edasi ja siis keerasin vasakule. Ekslesin sealsetel tänavatel ringi ja panin tähele lahedalt jaotatud postkaste; musta koera, kes haukudes mulle järgi jooksis ja õnneks enne minu säärde kargamist peatus; valget koera, kes rõõmsalt saba liputades minuga kaasa jooksis; kolme last, kes mängisid tänaval ja kelle käest ma küsisin, kus asub meri; kolme töötavat inimest, kes puid ladusid ja väitsid, et tee lõppeb sealt otsa, kus nemad tööd tegid. Lapsed juhatasid mind kõrge mäeni, kus näeb vett, kahjuks ühtegi teed otse veeni ei viinud. Mäest jooksin üles ja vaatasin vett, alla tulles lahknes tee kaheks, kuid ma valisin vana, sissekulunud raja. Vahepeal nägin veel Leelot mööda jooksmas. Samuti märkasin postkasti, millele oli kirjutatud ERAMAA 3, millegi pärast jäi see mulle meelde.

Läksin tagasi sealt, kus ei olnud musta koera ja jõudsin poeni. Jooksin bussipeatuse eest läbi ning tajusin üle tee istuvate poiste pilke. Kuna ma olin eksirännakul ja ükski tee ei tundunud õige, mis sest, et seal oli tuul, siis ma pidin korduvalt tagasi pöörduma. Nii ma olingi järgmisel hetkel üle tee, otse poiste keskelt läbi jooksmas ja kuulamas neid konstateerivat: “Kes see on? Mida ta teeb siin?”.

Ma leidsin end peagi angaaride keskelt, kus olid mingid tööstushooned. Mõtlesin, et põikan sisse ja vaatan järgi selle huvitava koha. Panin tähele, et sattusin üldse päris ägedatesse mahajäetud paikadesse. Mida edasi ma seal angaaride vahel jooksin, seda vingemaks nimetused läksid - talupoood ja mingi pubi ja lõpuks hoopis tankla. Ala ei olnud sugugi piiratud, nagu alguses tundus, vaid avanes tavaliseks linnatänavaks.

Läksin edasi majade eest, mis olid väga põneva arhitektuuriga. Päris mitu last kõndis mööda, kõige pisemal neist oli käru beebiga käte vahel ning ta tatsas tee pealt edasi. Süda värises hirmust, et beebi võib maha kukkuda, kuid mul oli oma teekond, rühkisin edasi. Linn lõppes järsku otsa ja ma avastasin ennast maanteelt. Jooksin edasi ja edasi, tee oli kruusane. Nägin Reiot mööda jooksmas. Ta keeras ära täpselt samast kohast, kust minagi tahtsin keerata. Läbi oli saanud üle poole ajast ja ma tundsin, et ma pean staabi poole tagasi minema. Jõudsin käänakuni ja silmasin huvitavat silti: kiirusepiirang 30, 400 meetri kaugusele näitav märk ja teemärge palli mängiva poisi ja nukku hoidva tüdrukuga, kelle vahel oli hüüumärk. Märgil oli kolm inimkuju.

Üritasin ka silmad kinni joosta, et saada üle oma hirmust teelt kõrvale kalduda, kuid varjust läbi joostes avanesid silmad automaatselt ning ma tajusin hirmu.

Reio kadus eest ja ma valisin tee, mis tekitas tunde, et olen eksinud. Jooksin-jooksin, kuni nägin, et Ahto jooksis risti eespoolt teises suunas. Ahtoga kohtusin oma eksirännakul kokku kolm korda, teisel korral siis, kui ma olin surnuaia kõrvalt läbi tatsanud ja avastasin ennast põllult, mille peal vedeles poolik saapatald. Jooksin maanteele ja sealt avanes vahva vaatepilt - esindatud olid Eesti lipuvärvid - valge, sinine ja must. Ehk siis sini-must-valge (Reio, Ahto ja mina, just need kolm inimest, kes hommikul koos grupis olid, kas ka tähenduslik?).

Kui ma linna jõudsin, siis nägin veel kord Ahtot eest ära silkamas ja siis ma avastasin, et minu ilmutus tänasel jooksul oli number 3, aga ma ei saanud veel aru, mida see tähendama peaks. Kui ma tegin “number 3”-avastuse, siis ma möödusin majast nr. 3, aga maja ees oleval sildil tähistatud kaugused olid 0,4 ja 0,5. Hakkasin põllult kaasa haaratud kingatalda uurima ja selle otsa poolel oli 1 nael, siis auk ja siis 3 naela. Tallal olid kõik naelad olemas. Mõtlesin, et kui ma nüüd ajaliselt ka täpselt joostud saan, siis on mu ilmutus tõene.

Selle suure avastusega jooksin tagasi koolimajja. Inimesed said elamuse osaliseks, kui erinevatest tänavatest tuli jooksjaid kooli poole. Kui ma kooli hoovi hakkasin sisenema, siis helises taimeri kell - täpselt 1 tund 10 minutit joostud koolini, hämmastav! Mul ei olnud sõnu!

Korvpalliväljakul lõdvestusime ja tegime bodypumpi natuke, siis läksime Leeloga süüa tegema. Taas keset söögitegemist tajusin taas ebameeldivat kogemust, mis tekitas minus väga halva tunde. Õnneks möödus see ruttu, sest minu jaoks ei ole halvad tunded vajalikud pikaajaliseks hoidmiseks, pigem peaks need kiirelt endast välja ajama. Söögiks tegime segasalatit, pelmeene ja kooki õunte ja kaerahelvestega. Taas kord olid kõik nõud tühjad pärast söömist, koogi jäänused võeti filmituppa kaasa. Enne filmi saime sniksi ka, see oli hea energia-annus.

Õhtune filmielamus oli Joonase ja Anni kajastatud Paradiis, kus me elasime läbi Kõpu poolsaarel kogetud õnnetunnet, Anni oli ise klaveril muusika peale mänginud. Filmi mõte jäi kaugeks, kuid väike selgitus viis emotsioonile lähemale. Minu tähelepanek oli kuuselatvadest moodustunud “3”, mis oli jalad taeva poole ja selle all moodustus kuuseokstest alguses saatana nägu, teist korda öökulli nägu ja kolmandat korda rumala hundi nägu. Ilmselt olin liiga süüvinud sellesse arvu.

Teise filmi alguses tuli mul tung oma köögis saadud halb emotsioon paberile panna ja ma kirjutasin 2 lehepoolt trükitähtedega täis ning lähetasin selle emotsioonide tekitajale. Sellisel moel sain lõplikult üle oma trotsist ja sain jätkata filmi vaatamist nii hästi, kui palavas toas võimalik.

Päeva nali - “see ongi kindlasti see saun, millest Kristjan rääkis”.

Film oli kahest jooksjast, “Chariots of Fire”. Mulle meeldis selle lõpp, kus üks jooksja muutis oma mindseti teise jooksja suhtes, kes oli sihikindel ja jõudis eesmärkideni. Ehk kui seda filmi täispikalt näen, siis suudan sellest ka kirjutada, aga praegu on kell 2 läbi öösel ja ma peaks magama minema.

Öösel tegin köögi järgmisele toimkonnale inimväärseks ja tulin tudulasse blogi kirjutama. Nüüd tulevad teised jooksjad aegamööda staapi ja heidavad magama. Head ööd! Homne äratus on kell 7:45.

Neljas jooks pidi olema kõige tähelepanelikum jooks, millle kestel meie meeled pidanuks avanema ümbritsevale. Mina tegin saatusliku vea ja läksin lobisema. Üritasin ümbrust jälgida, kuid see ei tulnud kõige paremini välja, ilmselt on mõtteid mustmiljon, millest ei saa kohe esimese raksuga lahti.

Enamus pundist jooksis asfaldil aeglases tempos, seega me püsisime koos. Tee ääres kasvasid metsmaasikad ja puud kõrgusid justkui maanteed kaitstes. Õhk oli jahedam ja niiskem, mis aitas meil paremini edasi liikuda, ei olnud liiga lämbe. Me põikasime pärast pikka asfaldiriba pehmemale teele, et liikuda sealt randa. Tee muutus kergelt liivaseks kuni lõppes rannas.

Lõpuks hakkasid ka minu meeled ümbritsevale loodusele avanema ja ma nägin tuttavat pilti seinal näidatud kahest võõrtaimeliigist ehk “tulnukast” Hiiumaal, milleks olid kibuvits rannas ja üks teine taim, mille nimi mul meeles ei ole. Leidsin ka üksiku ohakalaadse taime, mis hiljemal küsimisel osutus looduskaitsealuseks. Aukudega kive kahjuks ei otsinud ja ei silmanud ka.

Ujuma sel korral ei läinud, kuna vesi oli külm, mistõttu jätkasime kojusõitu autos. Sõites tundus distants poole pikem kui ta joostes oli. Hämmastav!

Hommikune ärkamine toimus 10 minutit varem, hommikujooks oli täna väga imeline - keerasime maanteelt metsarajale, mida ääristasid okaspuud. Pärast metsariba järgnes üks imeline päkapikumaja - talu, mis oli õlgkatusega ja puitaiaga. Imeline tunne valdas mind, kui me oma hommikujooksu distantsi läbisime. Tundsin kui õiges kohas ma olen! Puuraagudest olid moodustatud püstkojalaadsed ehitised, muru oli rohe-roheline ja õhk värske, kuid soe.

Teekond oli tavalisest hommikujooksust pikem, aga nauditavam. Teel sörkides möödusime nii mõnestki talust, näiteks ühes aias jooksid lambad meiega kaasa. Jõudsime välja kõrgele platvormile, mis tundus seletamatu madalas merevees. Mõned meist läksid ujuma ja Joonas nägi kalu selges merevees. Mereõhk oli puhas ja adru ei lehkanud tolles hommikus, kinganinad said kastesest rohust märjaks…

Tagasi minnes tuli mulle tunne, nagu oleksin muinasjutus - see mets, need majad, vaikus, linnulaul, soe suveõhk - mida veel tahta! Peale selle, nagu eelnevas postituses kirjeldasin, oli tunne ülim, selline armastus tuli kõigi ja kõige vastu! Tee kulges veel ülespoole, aga nii mõnus oli joosta.

Kui metsatee lõppes, jätkasime asfaldil. Ühel hetkel oli asfalttee ääristatud kividega ja sinna oli kirjutatud mingi nimi, millele natuke hiljem järgnes noolega “PEDED”. Kena komme kividega liivale kirjutada.

Hommikusöök pärast shindod oli puder, nagu alati, ja pärast seda läksime ekskursioonile Ristna kaitserajatistele ning kahte tuletorni vaatama. Esimene punkt viis meid radarimäele, kus maipõrnikad lendasid kibuvitsapõõsastel ja paaritusid päikese käes… Edasi minnes korjas Elvira metsmaasikaid ja meie saime ka omajagu maasikaid nii kõrrele kui ka pihku. Loomulikult leidsid need maitsvad marjad oma kurva lõpu kõikide korjajate suus.

Mere ääres oli võrratu vaade suurte lainte, kivise ranniku ja erinevate sõjaväerajatistega. Edasi liikusime Ristna tuletorni juurde, kus tegime jäätisepeatuse ja läksime edasi Kõpu tuletorni, mille astmed olid väga kõrged, umbes põlvepikkused. Vaade tuletornist oli võrratu, ümberringi mets ja mõned üksikud majad. Ristna tuletorn kumas kuskil taamal väikese täpina …

Oligi aeg koju sõita. Pagan, viimane päev nii imelises kohas!

Sõime lõunat, milleks oli kohupiim värske salatiga ja kaerapätsid. Nämma ja tervislik ka täna. Siis kuulasime Kristjani loengut ja ma pean ausalt tunnistama, et täna olin nii out of my mind, et ma ilmselt väga ei haaranud kõike. Loengu lõpupoole võtsin Raidilt eeskuju ja läksin seina äärde tukastama. Ka Tiina oli oma matil uinunud, päevad on ilmselt nii intensiivsed, et väsimus annab keskpäeval tunda.

Õhtul läksime Rebasemäele jooksma - jälle teistsugune maastik. Aega anti 45-50 minutit omas tempos ja paarilisega. Seekord sain Kristjani kella, et aega jälgida. Trepist ülesminek oli järsk ja võttis hingeldama. Kuna pidin Anniga paaris olema, hoidsin end tema järele, kuid ma ei jaksanud nii kiirelt joosta. Õnneks püüdsime mäest üles-alla joostes Kaisa kinni ja ma jäin Kaisaga ühte tempot jooksma, see sobis mulle hästi. Pinnas oli erinev, oli puid ja männiokkaid kõrgemal mäetipul, aga oli ka sõnajalgadest ümbritsetud rada. Päris tihti pidi treppidest üles kõndima ja siis alla jooksma. Rada oli vaheldusrikas ja tõusude ajal korrutasin mantrat: “tuharalihased-tuharalihased-tuharalihased” tehes endale niiviisi tõusu kergemaks.

Kaisaga jõudsime omas tempos 3 tiiru teha, ca. 4,5 km. Aega läks peaaegu 50 minutit, aga selle aja sisse mahtus ka väike “lost” temaatika, kus me ei saanud aru, et väidetavalt 4. km-ne rada nii ruttu otsa lõppes (tuli välja, et rada oli umbes 1,5 km). Pärast venitasime otse keset maanteed ja kujutate ette, ühtegi autot ei sõitnud selle aja jooksul mööda, kas pole super!

Rannas tahtsime ujuma minna, aga mina ei suutnud kividel kõndida nii kaugele, et ujuda saaks, seega piirdus minu ujumine põlvede märjakstegemisega. Tallamassaaži oli rohkem kui rubla eest ja ma imetlesin kaldalt neid inimesi, kes ujusid. Vesi oli muidugi võrratult soe, aga jalgadel oli meeletult valus. Korjasin rannalt 3 auguga kivi ka.

Praegu on õhtusöök valminud - selleks on grill-liha ja ahjujuurvili (kartul, peet jms). Õhtu on väga veidrate emotsioonidega möödunud, olen väga tõsine ja mõtlik, sest mingid asjad panevad teisiti mõtlema. Muusika oli täiesti minu maitsele, mis Annikeni arvutist tuli.. mõnus on tegelikult olla, aga tunded on segased!

Loodetavasti tuleb õhtu väga äge! Varsti saab süüa!!!

Rada oli piisavalt tugev, et selle peal joosta, aga sel korral oli eriline moment jooksul juures – nimelt proovisin chi jooksu tehnikat. Jooksin nii hästi kui sain, mis tähendas minu puhul tehnika erinevatele aspektidele keskendumist. Metsavahetee kivisel pinnasel tuli jooks hästi välja ja ma olin endaga üsna rahul, kuigi ühele aspektile keskendumine unustas teise aspekti ära ja nii käisidki kas käed valesti või ei olnud vaagnaluu piisavalt ees või oli mul hoopis vale käik. Selline kontsentreerumine lubas ajal kiiremini mööduda, laskmata jooksul segada distantsi läbimist. Panin tähele, et sammu kiirendamisel suutsin mööduda ühest jooksjast ning üritasin neli eesjooksjat kinni püüda. Selle eest sain Kristjanilt noomida, et käik tuleks maha võtta, kuna ütlesin ausalt, et jooksen kolmanda käiguga.

Edaspidi oli mul Anniga ühtlane tempo, kuid ta soovis privaatsust ja ma jätkasin oma chi-jooksuga omas tempos, omas maailmas. Tajusin iga keharakuga, kui hea oli joosta, kuna tehnika oli lihtsam ja jalg kergem. Ühel hetkel tuli paremale pöörata, sealt paistis mererand. Mul ei tekkinud seekord hirmu liiva ees, kuna mul oli teadmine, et sellise jooksuga on lihtsam ka liival joosta. Liiv ei imenud jalataldu endasse, vaid lubas kerget jooksu, kuna see oli ka natuke kõvem kui tavaliselt.

Liivast merekallast ääristas rohekasmust, salakaval, kuivanud adru, mis jättis mulje, nagu see tahaks kõik jalad, mis selle peale astuvad, endasse tõmmata. Mul hakkas peas kummitama Mahavoki viis: „Vajub maa. Vajub nõnda tasakesi, vajub raskelt.“ Hüppasime üle puunottide ja langenud puude, mis oli omaette katsumus, sest siis pidi sammu sättima, et õigesti puu peale astuda. Ühel hetkel lihtsalt sai aeg otsa ja me võisime kõndida.

Sörkisin natuke edasi, aga siis lõpetasin oma jooksu. Mööda rannariba edasi liikudes leidsin palju soga, mis oli merest kantud või merre kantud. Lõpuks ei mallanud oodata ja läksin taas ujuma, vesi oli nii mõnusalt lõdvestav.

Täna hommikul valdas mind suur armastuse tunne, kõik tüdrukud olid nunnud :) Joostes läbi metsa tundsin justkui oleks ma muinasjutus - märkasin imelist loodust enda ümber, mis hoidis mind endas ja pakkus võrratut vaadet. Majad olid kerkinud justkui iidsetest raamatutest, puud pakkusid varjavat kaitset, meri oli selgeimast selgem… VÕR-RA-TU Kõpu poolsaar!

Õhtuks on emotsioonid hoopis vastandlikud. Ei oska öelda, kas raskest mägisest rajast või sellest, et pool laagrit on möödas ja me peame varsti selle muinasjutulise Hiiumaa poolsaarega hüvasti jätma või hoopis mingitest muudest eksistentsiaalsetest aspektidest ja täiesti teadmatust tulevikust, mis järgneb laagrile … õeh! Väga kummaline, indeed.

Poetessiga hüvasti jätnud hakkas grupp liigeseid soendama. Poetessi hajuv hõige, „Minu näitetrupp soojendab samamoodi“ saatmas meie liigutusi, panime vaimu valmis eelolevaks jooksuks. Tegelikult me kilomeetreid ei lugenudki, siinkohal saime teada, et ajaks on 55 minutit. Minnes mööda kõva pinnast, Steven ees nagu alati, fokusseerisin oma mõtted endale – olen grupis ja ei aja teisi taga, jooksen ise omas tempos. Jõudsime teelahkmele, mis juhatas meid metsa – varjualune pani südame rõõmust rõkkama, tempo oli õige ja grupp oli samuti kaasas.

Üllatusena tuli laudtee, mis põrkles jalgade all ning tegi jooksu kergeks pidurdades samas jooksutempot, kuna ühe tee peal jooksis neli inimest korraga ning vähemalt kaks tallusid ühte laudadest tehtud plaati. Enesetunne oli hea, mis aitas joostes edasi hüpelda. Grupp hoidis kokku ja nii oli julgem edasi minna. Tajusin laudteelt maha astudes, et tempo oli kiirem kui pidanuks ning seetõttu sai ka mainitud, et võtaks tempot maha. Ütlen ausalt, et jooks oli tunduvalt kergem, kuna pinnas oli tugevam ja grupp jooksis ühtlases tempos ning kui tarvis, võtsime koos tempot maha. Tunne oli ülim!

Teelahkmele jõudes möödus meist jalgrattur kes juhatas meid õigele poole. See oli märk, et me ei jookse kunagi üksi, vaid keegi või miski alati juhendab meid õigele teele. Rada oli mõnus rohune, ilm küll palav, aga puud varjasid tulise päikese ja jooks kulges kui valatult. Metsarajad meenutasid taas lapsepõlveradasid, mille rajad olid rohtu tallutud ja neid sillutasid puujuured. Nostalgiahõng andis jooksule müstilisuse noodi. Ühel hetkel liikusid osad tüdrukud eest ära, aga ma ei tundnud ennast halvasti, sest teadsin, et jooksen enda jooksu ja teen seda omas tempos. Lõpuks jõudsime rannani välja, kuid aega oli veel ja mina, Kristjan ning veel mõned jooksjad liikusime mööda metsapinda, mille ääres oli rand ja vesi ja meretuul, mis tekitasid vabaduse tunde! Me teadsime, et meil on veel 8 minutit joosta betoon“majani“ ja tagasi, siis sai otse merre hüpata. Meri andis veel võimsama tunde ja kokkuvõttes oli see eelmisest jooksust ikka tunduvalt parem.

Raja ümbrust ma veel ei suutnud jälgida, kuna pidin silmad põrandale fokusseerima.

Kividele olid päikeselõõsast uimastatud elujooksjad end istuma või seisma sättinud ning mõtisklesid eeloleva jooksu üle või arutlesid hoopis filosoofilistel teemadel. Väsitav tunne pani mõtlema, kas ma saan distantsi läbitud või hoopis juhtub midagi erakordset keset jooksu, mis mind tee pealt kõrvale kallutab. Kristjani julgustavad sõnad, et Steven on raja eesotsas ja tema raja lõpus, andsid julgust, et rada ära ei eksitaks. Vaim oli valmis, kuid päike pehmendas ajusagaraid peakolju all. Öö oli jäänud üürikeseks, kuna uus keskkond ajas meeled ärevile ning päris mitmelt madratsilt kostus rahulolematut keeramist ja hingamist - avasin aeg-ajalt silmalaugusid, et jälgida ümbruskonnas toimuvat ja sulgesin nad seejärel tukastamiseks.

Eemalt tuli suur Jeep ja inimesed kividel elavnesid, sest autole järgnesid meie autojuhid, kellega koos jooksma mindi. Autod saabusid stardipaika ja Kristjan haaras oma pasuna ning pärast heli väljapuhumist võis jooks alata. Steven, nagu lubatud, läks esiotsa ja meie järgnesime temale. Ma teadsin, et me läheme asfaldilt, kuid järsk kannapööre esijooksja poolt viis meid mururajale liivaranna poole. Läksin jooksma sellest kohast, kus ma seisin ja sattusin esimeste jooksjate hulka, kelle tempo oli alguses väga mõnus, tundus aeglane. Mururadadele olid jäljed sisse sõidetud ning joosta oli keskpärane, sest pinnas ei olnud asfalt, nagu algselt lubatud, samas võimaldas kindlat sammu. Mida edasi jooksime, seda rohkem krutskeid täis pinnas meile vastu tuli.

Metsaalune oli täis mulda, sammalt ja rohtu, kuid ranna poolt paistis pealtnäha täiesti tavaline metsaalune, mille samblakihi all oli salakaval liiv. Oksaraod prõksusid talla all ja meretuul paitas pead, kuid halastamatu päike tegi oma töö liig kiirele tempole lisaks. Olin umbes raja alguses, kui põhiosa inimestest minust möödus. Teadsin, et minu taga on ka inimesi ja rahunesin, kuna ei pidanud päris esiotsast kinni hoidma, kuid millegi pärast üritasin kangesti keskpunktis püsida, mis sest, et otseselt võistlust käimas ei olnud. Metsa all oli talutav joosta, sest sealsed puud varjasid kõrvetava päikese oma võrakatusega, kuid mõne aja pärast, kui esimene osa minu silmist kadus, põikasin viimaste punaste pükste järgi ranna poole ja sealt hakkas pihta põrgu – esiteks olid esimesed jooksjad mul silmist kadunud ja ma sattusin kergesse paanikasse, kartes kaotsi minna. Tuge andis teadmine, et minu taga on kuskil veel keegi, kes peaks samas suunas jooksma, samas olin teadmatuses, kus on suur kokkusaamise kivi, millest enne äraminekut räägiti. Ma jooksin mööda liivariba, mille ääres oli samblasse mattunud liiv ja puud, tundsin kerget dilemmat, kas nüüd kõndima hakata või edasi rühkida valitud vales tempos. Siseheitluse hetk tundus üsna pikk – mõtisklesin sellest, kui kaua edasi peab jooksma, millal juba lõpp paistab.

Minust jooksis ette Kaisa, kes vaatas merd, mis oli väga lummav, valge liivaribaga. Tundus, et enne Kaisa möödumist läks Liis kuskilt metsast ranna poole, aga kuna Kaisa jätkas teekonda otse, liikusin tema järgi, keegi vilistas küll, aga minu mõistus ei võtnud kinni, kellele vile mõeldud oli. Liival joostes oli keel vestil ja nii oleks tahtnud lõpetada, kuid olin endaga heitluses jõudnud positiivse lahenduseni lõpuni joosta. Aeglustasin tempot senimaani kui mu jooks stabiilsemaks muutus, nii stabiilseks kui maastik lubas. Järsku tegi Kaisa kannapöörde ja ma jooksin tema järel randa. Liival oli veel vastikum joosta kui samblaga kaetud liival, kuid ma üritasin hambad ristis edasi minna. Järsku oli Kristjan minu kõrval ja selgitas, et me olime liiga kaugele jooksnud. Ta palus mul esimese käiguni aeglustada ja ma tahtsin kõndima hakata. Kokkuvõttes pidin meres ujumise preemia välja teenima ausa sörgiga.

Hommik traditsiooniline, ainult puder tehti ilma piimata. Jooksime mere äärde, kus Rait hüppas korra vette ja siis tuli supsti välja, siis tulime tagasi. Mul hakkavad shindos lihased juba järgi andma. Õhtul sain veidi massaaži ka, vasem pool oli täitsa valus, aga ma kannatasin vapralt ära.

Lõunal pakkisime asjad ja sõitsime kõpu poolsaarele RMK infopunkti. Kõigil olid suud ammuli nähes ilusat maja õuel, millest vasemat kätt asub merekaubamaja, kus kõik tooted on merest leitud. Päris põnev vaatamisväärsus.

Tänane päev on olnud üsna rahulik, unelev. Lõunaks sõime ulukiliha ja head värsket salatit ning unelesime õhtujooksuni, isegi üldfüüsiline ununes ära. RMK juhataja rääkis meile päris palju selle poolsaare taimestiku ja loomastiku kohta, eriti looduskaitse all olevate liikide kohta.

Nalja sai ka, kuna ma ilmselt olin liiga väsinud näoga, nagu alati: Tõrvajate pundis oli üks mees, kelle käed olid alati puhtad - see oli meeste pissitaja :)

Õhtul jooksime rahulikus tempos, loodust vaadeldes ja sellesse süübides. Maastik oli enamasti asfalt ja lõpuks ka liiva, aga seda väga vähe. Ujuda täna ei mallanud, kuna vesi oli külm. Gruppi valdab magusanälg ja saiavormi ihaldasid päris paljud ka pärast seda, kui see oli neil ära söödud. Sniksi naljad käivad laagris juba mitmendat päeva ja sai on soe kaup. Õhtusöögiks oli täistera spaghetti bolognese kastmega. Filmi vaatasime ka - tõsielulist traagikat. Nüüd aga magama! Head ööd kõigile!

Päeva kild: Meie majal on naabrivalve. Naabri Valvel on valvekoerad. Naabri-Valve koerad.