Kolm esimest jooksu. Esimene jooks, 5 km
Kividele olid päikeselõõsast uimastatud elujooksjad end istuma või seisma sättinud ning mõtisklesid eeloleva jooksu üle või arutlesid hoopis filosoofilistel teemadel. Väsitav tunne pani mõtlema, kas ma saan distantsi läbitud või hoopis juhtub midagi erakordset keset jooksu, mis mind tee pealt kõrvale kallutab. Kristjani julgustavad sõnad, et Steven on raja eesotsas ja tema raja lõpus, andsid julgust, et rada ära ei eksitaks. Vaim oli valmis, kuid päike pehmendas ajusagaraid peakolju all. Öö oli jäänud üürikeseks, kuna uus keskkond ajas meeled ärevile ning päris mitmelt madratsilt kostus rahulolematut keeramist ja hingamist - avasin aeg-ajalt silmalaugusid, et jälgida ümbruskonnas toimuvat ja sulgesin nad seejärel tukastamiseks.
Eemalt tuli suur Jeep ja inimesed kividel elavnesid, sest autole järgnesid meie autojuhid, kellega koos jooksma mindi. Autod saabusid stardipaika ja Kristjan haaras oma pasuna ning pärast heli väljapuhumist võis jooks alata. Steven, nagu lubatud, läks esiotsa ja meie järgnesime temale. Ma teadsin, et me läheme asfaldilt, kuid järsk kannapööre esijooksja poolt viis meid mururajale liivaranna poole. Läksin jooksma sellest kohast, kus ma seisin ja sattusin esimeste jooksjate hulka, kelle tempo oli alguses väga mõnus, tundus aeglane. Mururadadele olid jäljed sisse sõidetud ning joosta oli keskpärane, sest pinnas ei olnud asfalt, nagu algselt lubatud, samas võimaldas kindlat sammu. Mida edasi jooksime, seda rohkem krutskeid täis pinnas meile vastu tuli.
Metsaalune oli täis mulda, sammalt ja rohtu, kuid ranna poolt paistis pealtnäha täiesti tavaline metsaalune, mille samblakihi all oli salakaval liiv. Oksaraod prõksusid talla all ja meretuul paitas pead, kuid halastamatu päike tegi oma töö liig kiirele tempole lisaks. Olin umbes raja alguses, kui põhiosa inimestest minust möödus. Teadsin, et minu taga on ka inimesi ja rahunesin, kuna ei pidanud päris esiotsast kinni hoidma, kuid millegi pärast üritasin kangesti keskpunktis püsida, mis sest, et otseselt võistlust käimas ei olnud. Metsa all oli talutav joosta, sest sealsed puud varjasid kõrvetava päikese oma võrakatusega, kuid mõne aja pärast, kui esimene osa minu silmist kadus, põikasin viimaste punaste pükste järgi ranna poole ja sealt hakkas pihta põrgu – esiteks olid esimesed jooksjad mul silmist kadunud ja ma sattusin kergesse paanikasse, kartes kaotsi minna. Tuge andis teadmine, et minu taga on kuskil veel keegi, kes peaks samas suunas jooksma, samas olin teadmatuses, kus on suur kokkusaamise kivi, millest enne äraminekut räägiti. Ma jooksin mööda liivariba, mille ääres oli samblasse mattunud liiv ja puud, tundsin kerget dilemmat, kas nüüd kõndima hakata või edasi rühkida valitud vales tempos. Siseheitluse hetk tundus üsna pikk – mõtisklesin sellest, kui kaua edasi peab jooksma, millal juba lõpp paistab.
Minust jooksis ette Kaisa, kes vaatas merd, mis oli väga lummav, valge liivaribaga. Tundus, et enne Kaisa möödumist läks Liis kuskilt metsast ranna poole, aga kuna Kaisa jätkas teekonda otse, liikusin tema järgi, keegi vilistas küll, aga minu mõistus ei võtnud kinni, kellele vile mõeldud oli. Liival joostes oli keel vestil ja nii oleks tahtnud lõpetada, kuid olin endaga heitluses jõudnud positiivse lahenduseni lõpuni joosta. Aeglustasin tempot senimaani kui mu jooks stabiilsemaks muutus, nii stabiilseks kui maastik lubas. Järsku tegi Kaisa kannapöörde ja ma jooksin tema järel randa. Liival oli veel vastikum joosta kui samblaga kaetud liival, kuid ma üritasin hambad ristis edasi minna. Järsku oli Kristjan minu kõrval ja selgitas, et me olime liiga kaugele jooksnud. Ta palus mul esimese käiguni aeglustada ja ma tahtsin kõndima hakata. Kokkuvõttes pidin meres ujumise preemia välja teenima ausa sörgiga.
