Kolm esimest jooksu. Teine jooks, 55 minutit (ca. 9 km)
Poetessiga hüvasti jätnud hakkas grupp liigeseid soendama. Poetessi hajuv hõige, „Minu näitetrupp soojendab samamoodi“ saatmas meie liigutusi, panime vaimu valmis eelolevaks jooksuks. Tegelikult me kilomeetreid ei lugenudki, siinkohal saime teada, et ajaks on 55 minutit. Minnes mööda kõva pinnast, Steven ees nagu alati, fokusseerisin oma mõtted endale – olen grupis ja ei aja teisi taga, jooksen ise omas tempos. Jõudsime teelahkmele, mis juhatas meid metsa – varjualune pani südame rõõmust rõkkama, tempo oli õige ja grupp oli samuti kaasas.
Üllatusena tuli laudtee, mis põrkles jalgade all ning tegi jooksu kergeks pidurdades samas jooksutempot, kuna ühe tee peal jooksis neli inimest korraga ning vähemalt kaks tallusid ühte laudadest tehtud plaati. Enesetunne oli hea, mis aitas joostes edasi hüpelda. Grupp hoidis kokku ja nii oli julgem edasi minna. Tajusin laudteelt maha astudes, et tempo oli kiirem kui pidanuks ning seetõttu sai ka mainitud, et võtaks tempot maha. Ütlen ausalt, et jooks oli tunduvalt kergem, kuna pinnas oli tugevam ja grupp jooksis ühtlases tempos ning kui tarvis, võtsime koos tempot maha. Tunne oli ülim!
Teelahkmele jõudes möödus meist jalgrattur kes juhatas meid õigele poole. See oli märk, et me ei jookse kunagi üksi, vaid keegi või miski alati juhendab meid õigele teele. Rada oli mõnus rohune, ilm küll palav, aga puud varjasid tulise päikese ja jooks kulges kui valatult. Metsarajad meenutasid taas lapsepõlveradasid, mille rajad olid rohtu tallutud ja neid sillutasid puujuured. Nostalgiahõng andis jooksule müstilisuse noodi. Ühel hetkel liikusid osad tüdrukud eest ära, aga ma ei tundnud ennast halvasti, sest teadsin, et jooksen enda jooksu ja teen seda omas tempos. Lõpuks jõudsime rannani välja, kuid aega oli veel ja mina, Kristjan ning veel mõned jooksjad liikusime mööda metsapinda, mille ääres oli rand ja vesi ja meretuul, mis tekitasid vabaduse tunde! Me teadsime, et meil on veel 8 minutit joosta betoon“majani“ ja tagasi, siis sai otse merre hüpata. Meri andis veel võimsama tunde ja kokkuvõttes oli see eelmisest jooksust ikka tunduvalt parem.
Raja ümbrust ma veel ei suutnud jälgida, kuna pidin silmad põrandale fokusseerima.
