Kolm esimest jooksu. Kolmas jooks.

Rada oli piisavalt tugev, et selle peal joosta, aga sel korral oli eriline moment jooksul juures – nimelt proovisin chi jooksu tehnikat. Jooksin nii hästi kui sain, mis tähendas minu puhul tehnika erinevatele aspektidele keskendumist. Metsavahetee kivisel pinnasel tuli jooks hästi välja ja ma olin endaga üsna rahul, kuigi ühele aspektile keskendumine unustas teise aspekti ära ja nii käisidki kas käed valesti või ei olnud vaagnaluu piisavalt ees või oli mul hoopis vale käik. Selline kontsentreerumine lubas ajal kiiremini mööduda, laskmata jooksul segada distantsi läbimist. Panin tähele, et sammu kiirendamisel suutsin mööduda ühest jooksjast ning üritasin neli eesjooksjat kinni püüda. Selle eest sain Kristjanilt noomida, et käik tuleks maha võtta, kuna ütlesin ausalt, et jooksen kolmanda käiguga.

Edaspidi oli mul Anniga ühtlane tempo, kuid ta soovis privaatsust ja ma jätkasin oma chi-jooksuga omas tempos, omas maailmas. Tajusin iga keharakuga, kui hea oli joosta, kuna tehnika oli lihtsam ja jalg kergem. Ühel hetkel tuli paremale pöörata, sealt paistis mererand. Mul ei tekkinud seekord hirmu liiva ees, kuna mul oli teadmine, et sellise jooksuga on lihtsam ka liival joosta. Liiv ei imenud jalataldu endasse, vaid lubas kerget jooksu, kuna see oli ka natuke kõvem kui tavaliselt.

Liivast merekallast ääristas rohekasmust, salakaval, kuivanud adru, mis jättis mulje, nagu see tahaks kõik jalad, mis selle peale astuvad, endasse tõmmata. Mul hakkas peas kummitama Mahavoki viis: „Vajub maa. Vajub nõnda tasakesi, vajub raskelt.“ Hüppasime üle puunottide ja langenud puude, mis oli omaette katsumus, sest siis pidi sammu sättima, et õigesti puu peale astuda. Ühel hetkel lihtsalt sai aeg otsa ja me võisime kõndida.

Sörkisin natuke edasi, aga siis lõpetasin oma jooksu. Mööda rannariba edasi liikudes leidsin palju soga, mis oli merest kantud või merre kantud. Lõpuks ei mallanud oodata ja läksin taas ujuma, vesi oli nii mõnusalt lõdvestav.