Kuues päev.

Hommikune ärkamine toimus 10 minutit varem, hommikujooks oli täna väga imeline - keerasime maanteelt metsarajale, mida ääristasid okaspuud. Pärast metsariba järgnes üks imeline päkapikumaja - talu, mis oli õlgkatusega ja puitaiaga. Imeline tunne valdas mind, kui me oma hommikujooksu distantsi läbisime. Tundsin kui õiges kohas ma olen! Puuraagudest olid moodustatud püstkojalaadsed ehitised, muru oli rohe-roheline ja õhk värske, kuid soe.

Teekond oli tavalisest hommikujooksust pikem, aga nauditavam. Teel sörkides möödusime nii mõnestki talust, näiteks ühes aias jooksid lambad meiega kaasa. Jõudsime välja kõrgele platvormile, mis tundus seletamatu madalas merevees. Mõned meist läksid ujuma ja Joonas nägi kalu selges merevees. Mereõhk oli puhas ja adru ei lehkanud tolles hommikus, kinganinad said kastesest rohust märjaks…

Tagasi minnes tuli mulle tunne, nagu oleksin muinasjutus - see mets, need majad, vaikus, linnulaul, soe suveõhk - mida veel tahta! Peale selle, nagu eelnevas postituses kirjeldasin, oli tunne ülim, selline armastus tuli kõigi ja kõige vastu! Tee kulges veel ülespoole, aga nii mõnus oli joosta.

Kui metsatee lõppes, jätkasime asfaldil. Ühel hetkel oli asfalttee ääristatud kividega ja sinna oli kirjutatud mingi nimi, millele natuke hiljem järgnes noolega “PEDED”. Kena komme kividega liivale kirjutada.

Hommikusöök pärast shindod oli puder, nagu alati, ja pärast seda läksime ekskursioonile Ristna kaitserajatistele ning kahte tuletorni vaatama. Esimene punkt viis meid radarimäele, kus maipõrnikad lendasid kibuvitsapõõsastel ja paaritusid päikese käes… Edasi minnes korjas Elvira metsmaasikaid ja meie saime ka omajagu maasikaid nii kõrrele kui ka pihku. Loomulikult leidsid need maitsvad marjad oma kurva lõpu kõikide korjajate suus.

Mere ääres oli võrratu vaade suurte lainte, kivise ranniku ja erinevate sõjaväerajatistega. Edasi liikusime Ristna tuletorni juurde, kus tegime jäätisepeatuse ja läksime edasi Kõpu tuletorni, mille astmed olid väga kõrged, umbes põlvepikkused. Vaade tuletornist oli võrratu, ümberringi mets ja mõned üksikud majad. Ristna tuletorn kumas kuskil taamal väikese täpina …

Oligi aeg koju sõita. Pagan, viimane päev nii imelises kohas!

Sõime lõunat, milleks oli kohupiim värske salatiga ja kaerapätsid. Nämma ja tervislik ka täna. Siis kuulasime Kristjani loengut ja ma pean ausalt tunnistama, et täna olin nii out of my mind, et ma ilmselt väga ei haaranud kõike. Loengu lõpupoole võtsin Raidilt eeskuju ja läksin seina äärde tukastama. Ka Tiina oli oma matil uinunud, päevad on ilmselt nii intensiivsed, et väsimus annab keskpäeval tunda.

Õhtul läksime Rebasemäele jooksma - jälle teistsugune maastik. Aega anti 45-50 minutit omas tempos ja paarilisega. Seekord sain Kristjani kella, et aega jälgida. Trepist ülesminek oli järsk ja võttis hingeldama. Kuna pidin Anniga paaris olema, hoidsin end tema järele, kuid ma ei jaksanud nii kiirelt joosta. Õnneks püüdsime mäest üles-alla joostes Kaisa kinni ja ma jäin Kaisaga ühte tempot jooksma, see sobis mulle hästi. Pinnas oli erinev, oli puid ja männiokkaid kõrgemal mäetipul, aga oli ka sõnajalgadest ümbritsetud rada. Päris tihti pidi treppidest üles kõndima ja siis alla jooksma. Rada oli vaheldusrikas ja tõusude ajal korrutasin mantrat: “tuharalihased-tuharalihased-tuharalihased” tehes endale niiviisi tõusu kergemaks.

Kaisaga jõudsime omas tempos 3 tiiru teha, ca. 4,5 km. Aega läks peaaegu 50 minutit, aga selle aja sisse mahtus ka väike “lost” temaatika, kus me ei saanud aru, et väidetavalt 4. km-ne rada nii ruttu otsa lõppes (tuli välja, et rada oli umbes 1,5 km). Pärast venitasime otse keset maanteed ja kujutate ette, ühtegi autot ei sõitnud selle aja jooksul mööda, kas pole super!

Rannas tahtsime ujuma minna, aga mina ei suutnud kividel kõndida nii kaugele, et ujuda saaks, seega piirdus minu ujumine põlvede märjakstegemisega. Tallamassaaži oli rohkem kui rubla eest ja ma imetlesin kaldalt neid inimesi, kes ujusid. Vesi oli muidugi võrratult soe, aga jalgadel oli meeletult valus. Korjasin rannalt 3 auguga kivi ka.

Praegu on õhtusöök valminud - selleks on grill-liha ja ahjujuurvili (kartul, peet jms). Õhtu on väga veidrate emotsioonidega möödunud, olen väga tõsine ja mõtlik, sest mingid asjad panevad teisiti mõtlema. Muusika oli täiesti minu maitsele, mis Annikeni arvutist tuli.. mõnus on tegelikult olla, aga tunded on segased!

Loodetavasti tuleb õhtu väga äge! Varsti saab süüa!!!

Grilliti ulukiliha ja laual olid ahjupeedid, ahjujuurvili (peet, porgand), grillahju tuli ja lihalõhn. Päeva nali ka - Merike kiitis antud sööki üllate sõnadega ja lõpetas lause sõnadega: “Mis elult veel tahta”, mille peale Krista vastas: “Keegi võiks sääsed ära tappa”. Pärast sööki oli hea seltskondlik vestlus ja metsa jalutuskäik, elu on nii ilus! Homme oleme köögitoimkonnas.