Neljas jooks.

Neljas jooks pidi olema kõige tähelepanelikum jooks, millle kestel meie meeled pidanuks avanema ümbritsevale. Mina tegin saatusliku vea ja läksin lobisema. Üritasin ümbrust jälgida, kuid see ei tulnud kõige paremini välja, ilmselt on mõtteid mustmiljon, millest ei saa kohe esimese raksuga lahti.

Enamus pundist jooksis asfaldil aeglases tempos, seega me püsisime koos. Tee ääres kasvasid metsmaasikad ja puud kõrgusid justkui maanteed kaitstes. Õhk oli jahedam ja niiskem, mis aitas meil paremini edasi liikuda, ei olnud liiga lämbe. Me põikasime pärast pikka asfaldiriba pehmemale teele, et liikuda sealt randa. Tee muutus kergelt liivaseks kuni lõppes rannas.

Lõpuks hakkasid ka minu meeled ümbritsevale loodusele avanema ja ma nägin tuttavat pilti seinal näidatud kahest võõrtaimeliigist ehk “tulnukast” Hiiumaal, milleks olid kibuvits rannas ja üks teine taim, mille nimi mul meeles ei ole. Leidsin ka üksiku ohakalaadse taime, mis hiljemal küsimisel osutus looduskaitsealuseks. Aukudega kive kahjuks ei otsinud ja ei silmanud ka.

Ujuma sel korral ei läinud, kuna vesi oli külm, mistõttu jätkasime kojusõitu autos. Sõites tundus distants poole pikem kui ta joostes oli. Hämmastav!