Seitsmes päev.

Täna on kõige erilisem päev olnud minu elujooksu laagris. Kahjuks ei saa ma öelda, et kõige positiivsemas mõttes, kuid ma arvan, et ma olen selle ausalt üle elanud.

Pean alustama grilliõhtu järjest, kui kell 12 algas meil ööülikool teemadel “esimene suudlus” ja “romantika”. Me rääkisime neil teemadel umbes 2 tundi ja selle kestel avanes nii mõnigi uks mõtete maailmas, isegi ruum oli romantiliselt kujunudatud - küünlad põlesid, sai maitses hea ja seltskond oli huvitav. Iga lauatagune kirjeldas oma esimese suudluse kogemust, mis oli kas positiivne või negatiivne. Minu lähenemine oli pigem tehniline, sest see tulenes “Sisekosmose” filmilõigust.

Nii huvitav kui see jutuajamine ka polnud, pidin ma hommikul vara köögitoimkonnas olema, mistõttu ma läksin magama. Öösel tajusin veel toas rõkkavat naeru, mis ilmselt sisenenud Elujooksjatest valla pääses ja tükk aega kajas veel, et siis unne mattunult sumbuda.

Äratus toimus kell pool 8, pärast mida läksin hommikujooksu tegema. Nagu eelmisel päevalgi, läksin avatud tundega oma hommikujooksu rajale vastu. Mõtlesin oma peas valmis, et ma lähen otsin vastuseid küsimustele, kuid teerajalt leidsin hoopis muud eksistentsiaalsed asjad - jooksin oma senist eluteed uuesti läbi. Reaalselt käis see nii, et alates rasketest momentidest hakkasin mõtlema, millised inimesed minu elust läbi on käinud, kaua seal püsinud.. missugused sündmused on pikkinud minu elu vürtsikate nootidega… hakkasin just ühest halvast sündmusest ülesmäge minema, kui järsku üks ämblikuvõrk “äratas” mind üles, ma jooksin sellest läbi, ootamatult. Minuni jõudis see tunne veidi hiljem, kui sain aru, et sel etapil ei läinud mu elu sugugi ülesmäge, vaid järgnes veel ootamatuid takistusi. Ühel hetkel, kui ma jõudsin oma elu helgesse etappi, päikesepaistelisele teele keset metsa, siis sai tee otsa ehk läks kitsamaks ja siis ilmselt kulges nähtamatult edasi.

Vastuseid küsimustele ma ei saanud, aga panin tähele, et alguses klammerdusin mõttesse, et äkki astun ma ussile peale. Pilk oli mõneks ajaks maha naelutatud ja ma tundsin end kammitsetuna. Õnneks sain sellest mõttest vabaks ja keskendusin oma fantaasiamaailma kujutelmadele, kuni jõudsin koju. Lõppfaas, asfalt, oli väga palav ja raske, kuid kodu hoov oli roheline ja ilus, sinna lausa kutsus!

Kodu .. huvitav, et ma seda majakest koduna võtan - seal oli kõik nii täiuslik!

Tegime Leeloga maitsva hommikusöögi - puder, muna ja piimaga saiad ning võileivamaterjal. Pärast hommikusööki viidi läbi workshop, milles pidi kirjeldama oma jooksukogemusi ja hiljem küsimusi-vastuseid vahetama. Ma sain palju huvitavat Ahto ja Reio jooksudest teada, nägin nende nägudel sädet, mis avanes hea kogemuse kirjeldamisel. Nendega ma ei olegi enne mõtteid vahetanud, kuid nüüd olime koos grupis nr. 4.

Pärast workshopi koristasime oma pärusmaa ehk köögi, pakkisime asjad ja lõpetasime oma Kõpu poolsaare muinasjutu sealsetele perenaistele laulmise ja purakaga - plaksutasime neile! Seejärel sõitsime Käinasse. Ööbime Käina gümnaasiumis suures spordisaalis.

Käisime Leeloga poes ja läksime süüa tegema. Õppeköök oli avar ja seal oli piisavalt vahendeid, et süüa teha. Otsustasime teha salatit ja makarone (siin nimetatakse seda peenelt  pastaks) juustu ja munaga. Mulle avanes sel päeval maailma ebameeldivaim toidutegemise kogemus, kus sõna otseses mõttes ma tahtnuks ära minna köögist. Ma ei hakka seda lahti kirjutama, loodetavasti saan selle emotsiooni tekitanud osapoolega lahendatud. Üldjoontes oli tore süüa teha, kuigi suurele hulgale inimestele koguste arvestamine läks keeruliseks, rääkimata vee keemisest. Leelo sai salatiga superhästi hakkama ja makaronid söödi ka pea kõik ära, ülejäänu läks öiseid sööjaid ootama.

Olles ärritatud köögis juhtunust, tekkis mu pähe palju mõtteid. Seekordne loeng toimus inglise keele õp. Sirje Lillo klassis nr. 130, kus Kristjan rääkis meile jooksuteekonnast. Ma tundsin, kuidas ma tahaksin sellest ruumist välja (seal oli ka palav, peaks mainima), samas tundsin ka ruumiga seoses tungi mängida väikest õpilast, kes on unustanud oma kooliasjad koju. Kooli ajal olin hästi korralik ja ei teinud krutskeid, seetõttu oli nüüd hea veidi naljatada. Samas oli see ka inglise keele klass, millega tundsin veidi samasust, kuna õpetan ju isegi inglise keelt.

Loeng oli huvitav ja tekitas palju mõtteid, panin omale kirja küsimused, millega ma jooksma lähen. Kristjan ütles viimaks, et igaüks läheb seekord oma rada, mis oli minule parim valik üldse. Segas natuke keskkond, milleks olid linnatänavad ja pea üldse mitte metsa. Kristjan saatis mu teele sõnadega: “Jälgi tuult” ja ma läksin. Panin stopperi 1h 10 peale tiksuma ning sammusin kooli hoovist otse välja tuule suunas. Ma eelistasin, et tuul mulle vastu puhuks, kuna nii oli parem minna.

Harjununa murul ja metsas jooksma, tegin seda ka läbi kellegi aia, kui ma ekslesin oma teekonnal. Alguses läksin üle tee otse edasi ja siis keerasin vasakule. Ekslesin sealsetel tänavatel ringi ja panin tähele lahedalt jaotatud postkaste; musta koera, kes haukudes mulle järgi jooksis ja õnneks enne minu säärde kargamist peatus; valget koera, kes rõõmsalt saba liputades minuga kaasa jooksis; kolme last, kes mängisid tänaval ja kelle käest ma küsisin, kus asub meri; kolme töötavat inimest, kes puid ladusid ja väitsid, et tee lõppeb sealt otsa, kus nemad tööd tegid. Lapsed juhatasid mind kõrge mäeni, kus näeb vett, kahjuks ühtegi teed otse veeni ei viinud. Mäest jooksin üles ja vaatasin vett, alla tulles lahknes tee kaheks, kuid ma valisin vana, sissekulunud raja. Vahepeal nägin veel Leelot mööda jooksmas. Samuti märkasin postkasti, millele oli kirjutatud ERAMAA 3, millegi pärast jäi see mulle meelde.

Läksin tagasi sealt, kus ei olnud musta koera ja jõudsin poeni. Jooksin bussipeatuse eest läbi ning tajusin üle tee istuvate poiste pilke. Kuna ma olin eksirännakul ja ükski tee ei tundunud õige, mis sest, et seal oli tuul, siis ma pidin korduvalt tagasi pöörduma. Nii ma olingi järgmisel hetkel üle tee, otse poiste keskelt läbi jooksmas ja kuulamas neid konstateerivat: “Kes see on? Mida ta teeb siin?”.

Ma leidsin end peagi angaaride keskelt, kus olid mingid tööstushooned. Mõtlesin, et põikan sisse ja vaatan järgi selle huvitava koha. Panin tähele, et sattusin üldse päris ägedatesse mahajäetud paikadesse. Mida edasi ma seal angaaride vahel jooksin, seda vingemaks nimetused läksid - talupoood ja mingi pubi ja lõpuks hoopis tankla. Ala ei olnud sugugi piiratud, nagu alguses tundus, vaid avanes tavaliseks linnatänavaks.

Läksin edasi majade eest, mis olid väga põneva arhitektuuriga. Päris mitu last kõndis mööda, kõige pisemal neist oli käru beebiga käte vahel ning ta tatsas tee pealt edasi. Süda värises hirmust, et beebi võib maha kukkuda, kuid mul oli oma teekond, rühkisin edasi. Linn lõppes järsku otsa ja ma avastasin ennast maanteelt. Jooksin edasi ja edasi, tee oli kruusane. Nägin Reiot mööda jooksmas. Ta keeras ära täpselt samast kohast, kust minagi tahtsin keerata. Läbi oli saanud üle poole ajast ja ma tundsin, et ma pean staabi poole tagasi minema. Jõudsin käänakuni ja silmasin huvitavat silti: kiirusepiirang 30, 400 meetri kaugusele näitav märk ja teemärge palli mängiva poisi ja nukku hoidva tüdrukuga, kelle vahel oli hüüumärk. Märgil oli kolm inimkuju.

Üritasin ka silmad kinni joosta, et saada üle oma hirmust teelt kõrvale kalduda, kuid varjust läbi joostes avanesid silmad automaatselt ning ma tajusin hirmu.

Reio kadus eest ja ma valisin tee, mis tekitas tunde, et olen eksinud. Jooksin-jooksin, kuni nägin, et Ahto jooksis risti eespoolt teises suunas. Ahtoga kohtusin oma eksirännakul kokku kolm korda, teisel korral siis, kui ma olin surnuaia kõrvalt läbi tatsanud ja avastasin ennast põllult, mille peal vedeles poolik saapatald. Jooksin maanteele ja sealt avanes vahva vaatepilt - esindatud olid Eesti lipuvärvid - valge, sinine ja must. Ehk siis sini-must-valge (Reio, Ahto ja mina, just need kolm inimest, kes hommikul koos grupis olid, kas ka tähenduslik?).

Kui ma linna jõudsin, siis nägin veel kord Ahtot eest ära silkamas ja siis ma avastasin, et minu ilmutus tänasel jooksul oli number 3, aga ma ei saanud veel aru, mida see tähendama peaks. Kui ma tegin “number 3”-avastuse, siis ma möödusin majast nr. 3, aga maja ees oleval sildil tähistatud kaugused olid 0,4 ja 0,5. Hakkasin põllult kaasa haaratud kingatalda uurima ja selle otsa poolel oli 1 nael, siis auk ja siis 3 naela. Tallal olid kõik naelad olemas. Mõtlesin, et kui ma nüüd ajaliselt ka täpselt joostud saan, siis on mu ilmutus tõene.

Selle suure avastusega jooksin tagasi koolimajja. Inimesed said elamuse osaliseks, kui erinevatest tänavatest tuli jooksjaid kooli poole. Kui ma kooli hoovi hakkasin sisenema, siis helises taimeri kell - täpselt 1 tund 10 minutit joostud koolini, hämmastav! Mul ei olnud sõnu!

Korvpalliväljakul lõdvestusime ja tegime bodypumpi natuke, siis läksime Leeloga süüa tegema. Taas keset söögitegemist tajusin taas ebameeldivat kogemust, mis tekitas minus väga halva tunde. Õnneks möödus see ruttu, sest minu jaoks ei ole halvad tunded vajalikud pikaajaliseks hoidmiseks, pigem peaks need kiirelt endast välja ajama. Söögiks tegime segasalatit, pelmeene ja kooki õunte ja kaerahelvestega. Taas kord olid kõik nõud tühjad pärast söömist, koogi jäänused võeti filmituppa kaasa. Enne filmi saime sniksi ka, see oli hea energia-annus.

Õhtune filmielamus oli Joonase ja Anni kajastatud Paradiis, kus me elasime läbi Kõpu poolsaarel kogetud õnnetunnet, Anni oli ise klaveril muusika peale mänginud. Filmi mõte jäi kaugeks, kuid väike selgitus viis emotsioonile lähemale. Minu tähelepanek oli kuuselatvadest moodustunud “3”, mis oli jalad taeva poole ja selle all moodustus kuuseokstest alguses saatana nägu, teist korda öökulli nägu ja kolmandat korda rumala hundi nägu. Ilmselt olin liiga süüvinud sellesse arvu.

Teise filmi alguses tuli mul tung oma köögis saadud halb emotsioon paberile panna ja ma kirjutasin 2 lehepoolt trükitähtedega täis ning lähetasin selle emotsioonide tekitajale. Sellisel moel sain lõplikult üle oma trotsist ja sain jätkata filmi vaatamist nii hästi, kui palavas toas võimalik.

Päeva nali - “see ongi kindlasti see saun, millest Kristjan rääkis”.

Film oli kahest jooksjast, “Chariots of Fire”. Mulle meeldis selle lõpp, kus üks jooksja muutis oma mindseti teise jooksja suhtes, kes oli sihikindel ja jõudis eesmärkideni. Ehk kui seda filmi täispikalt näen, siis suudan sellest ka kirjutada, aga praegu on kell 2 läbi öösel ja ma peaks magama minema.

Öösel tegin köögi järgmisele toimkonnale inimväärseks ja tulin tudulasse blogi kirjutama. Nüüd tulevad teised jooksjad aegamööda staapi ja heidavad magama. Head ööd! Homne äratus on kell 7:45.