Kaheksas ja üheksas päev.

Hommik oli traditsiooniline ja hommikujooks toimus ümber Käina (jube väike linnake :)). Pärast hommikusööki oli loeng ja siis läksime õhtuse simmani jaoks kleidišopingule. Aega anti 15 minutit ja eelarve oli 25 krooni. Kaltsukas asus sisuliselt meie ööbimispaiga kõrval. Kui start anti siis tormasime poodi, kus igaüks võttis oma riidepuu ette. Mina ei leidnud alguses mitte midagi kõlbulikku, aga kui ma keerasin ümber, lebas kastil üks ilus roosa lilleline kleit, mis mulle kohe meeldima hakkas. See oli natuke suur, aga vööga parandades sobis kui valatult. Leidsime endile kleidid ja jäime enam-vähem eelarvesse, minul kulus 20 krooni. Annikeni saak oli 15 krooni eest superäge nahktagi!

Sealt edasi läksime Rudolf Tobiase majamuuseumisse, käisime tuulikus. Seejärel vaatasime Kassarile muuseumisse. Edasi liikusime Orjaku linnuvaatlustorni ning sääre tirbi poole. Rahvast oli rannas küllaga ja me päris tirpi välja ei jõudnud, aga vaadelda küll. Metsmaasikaid sai ka tagasiteel korjatud ja juba sõitsimegi tagasi staapi.

Sõime lõuna ära ja tekkis tugev isu magusa järele. Siin laagris olen täheldanud, et enamusel on pidevalt magusaisu energaikaotusest. Pärast seda oli veidi puhkeaega, väike loeng ja vestlusring, misjärel me läksime oma päeva raskele jooksule.

Kogunesime korvpalliplatsile, millel saime teada oma tollepäevase saatuse - joosta lõõskava päikese käes 250-seid staadioniringe. Üllatav, et iga kord on hoopis erinev jooksukogemus nii looduse kui ka raja mõttes. Läksime staadionile ja hakkasime koos jooksma. Minu saak oli 29 ringi ja natuke peale, tundmused olid väga vastandlikud. Arvan, et eilsest emotsionaalsest pingest tingituna langesin natuke tagasi. Tagasi esimese jooksu tasemele, kuna me jooksime aeg-ajalt teineteisest mööda. Mulle ei meeldinud selle jooksu emotsioon vastupidiselt teistele kuuldud arvamustele, mis olid väga positiivsed. Ma tajusin, et ma jälle tahan võistelda, ka eilse suhtedraama subjektile ühel hetkel “ära panna”. Hiljem ma isegi ütlesin talle, et ma ei tundnud ennast selle pärast hästi.

Üldjoontes jooksin omas tempos, katsetasin chi-stiili, oma temposid (käike) ja üritasin võtta rahulikult mõningaid möödumisi, katsusin joosta oma jooksu. Minusse tuli üleloomulik jõud sellest, et subjekt oli mul selja taga, ma tunnetasin seda ja suutsin kiiremini edasi liikuma hakata. Pärast oli väga vastik tunne. Lõpuks leidsin oma tempo, oma jooksu mõtte ja tegin seda üksi, ilma segavate mõteteta. Kui oli jäänud veel 10 minutit, siis lasin tempo aeglasemaks ja rahunesin rajal maha. See jooks andis mulle väga palju erinevaid emotsioone, aga negatiivne jäi domineerima.

Jooksust õppisin, et mida vähem riideid, seda parem joosta. Õppisin, et võistlus-emotsioon on rusuv, “ärapanemine” aga suhteliselt hukatav. Samas staadioniringe monotoonselt joostes ei juhtunud midagi hullu, sest oli nii varju kui päikest kui tuult.

Pärast jooksu saime sauna, kus me mõnulesime ligi 2 tundi. Paradoksaalne oli see, et saun sai tellitud, kuna koolimajas ei ole sooja vett - saunas aga unustati boiler sisse lülitamata ja pesema pidi külma veega. Mõnus oli sellegi poolest! Saunas tegime ka venitused leili võtmise vahepeale.

Sõitsime Griselda ja Kaisaga esimestena tagasi ja hakkasime peoks sättima. Õhtusöögiks tehtud makaronisupp maitses väga hea, portsjoni maksumuseks arvestati umbes 1 kroon. Tagasi tuli ka päikeseline Siiri, kes tõi meile maasikaid. Kleidid selga, meik pähe ja pärast õhtusööki sõitsime Suursadamasse simmanile. Simmanil istusime vanas paadikuuris ja ajasime juttu. Lõpuks otsustasid inimesed tagasi sõita, kuna pidu olevat igav. Me tegime veel viimase rongi läbi peoplatsi, mis tipnes grupikalliga ja läksime koju.

Sellele järgnes minu päeva tippsündmus. Saime subjektiga aega oma probleemi lahata ja ma sain aru, et igas asjas on kaks eriarvamust. Minu jaoks oli see uudne kogemus taas. Õhtul tagasi tulles vaatasime filmi (see juba kestis, aga ma nägin lõppu) ja siis sai kell 2 tuttu.

Öösel magasin väga rahulikult, kuna süda oli rahul ja paras uni oli ka.

Hommikune äratus oli kell 10, aga enamus olid kell 9 juba jooksmas, kuigi jooks ei olnud kohustuslik. Ma jooksin alates 9:15 kuni 9:50-ni mööda ühte teed, mis ei viinud taas kuskile. Jõudsin tagasi tulles veel Putkaste mõisa varemetest mööda joosta ja liikusin tagasi staapi. Kokku tuli umbes 3 km kõndides ja joostes vaheldumisi.

Shindo ajal kogesin taas, et olen rohkem veninud ja lõpus olin nii lõdvestunud ja mõttemaailmas kaugenenud, et ehmusin Kristjani üleskutsest sööma minna. Söök oli maitsev, meile oli tehtud maasika toormoosi!!! Nüüd istume loengus ja brainstormime :)

Õhtul räägin juba teistest asjadest. Homme on tipphetk!

Õhtust tagasi ja uued emotsioonid käes - saunast tulime just, ja mis te arvate, kas sooja vett oli? Lisaks sooja vee sisse lülitamise unustamisele oli unustatud ka saun sisse lülitada. Totaalselt uskumatu! Päeval meie armas Kersti ütles, et täna saab vähemalt sooja vett ja ma seadsin selle kahtluse alla… ja see oligi tõsi. Kuidas nii saab, eksole? Aga saab näete.

Pärast brainstormi läksime Ahtoga poodi misjärel oli hea tukastada, kuna ilm osutus ikka veel lämbeks. Päike oli mind ikka korralikult punaseks kõrvetanud, trikoo jälg on nüüd seljal. Pärast magamist pakkisime asjad, kuna homne äratus on väga varajane ja seejärel läksime sööma. Hea Siiri oli meile teinud makaronisalatit ja kaeraküpsiseid, mis olid lummavad!

Natuke kulgemist ja siis sauna. Saunas andsime üle taktikepi järgmisele laagrile ja muud meened Kristjanile. See oli liigutav sündmus ja vääris teostamist, eriti Raidi kõlavahäälne lõpulugu - võttis nii mõnelgi südame härdaks. Me oleme kõik lummatud selle laagri jooksudest, sest need olid kindlasti erilisemad kui teised. Grupi dünaamika oli samuti väga äge ja loodetavasti saab meist edaspidi omavahel suhtlev grupp! Minus valitsesid nostalgilised, kurvahõngulised tunded, justkui täna olekski viimane päev. Ometigi homme on meie elujooksu tipphetk, emotsionaalselt ja füüsiliselt ilmselt olen nagu valmis.

Kui me sauna soojenemist ootasime, jutustasime igasugustest asjadest, nagu ka saunas. Ilmnes, et (Saaremaa grupile NB!) meil oli ELU ja Saaremaal pidi tulema JOOKS. Nii et pange vaim valmis.

Kui mulle midagi ägedat meelde tuleb, siis ma lisan kindlasti juurde. Homme tuleb viimane laagripostitus, ülehomme aga.. kes teab, ehk kirjutan pärast laagritki oma tegemistest veel juurde. See on huvitav. Huvitav.